Olen lõpetanud sotsiaaltöö eriala bakalaureuse õppe ja ning magistrikraad on eripedagoog-nõustaja erialalt aastast 2005. Esimese töökogemuse erivajadustega lastega sain 2002 aastal töötades asendushooldusteenusel viibivate lastega. Peale seda olen pikalt töötanud sotsiaalvaldkonnas, kus andsin oma panuse laste ja perede heaolu tagamisse. Minu tööülesannete hulka kuulus erivajadustega laste ja nende perede toetamine vajalike tugiteenustega.
Ühel hetkel tundsin, et vajan muutust ja sooviksin rohkem toetada lapsi nende arengu teekonnal. Sügisel 2021 aastal asusin õppima täiendkoolitusel „Hariduslike erivajadustega õppija toetamine õppeprotsessis“, et täiendada oma seniseid teadmisi ja oskusi.
Olles 3-e põhikooliealise lapse vanem, olen olnud nende arenemise protsessis nii toetaja kui ka õppija. Igal täiskasvanul on lapsega kokkupuutumisel oluline mõjutav roll, lapsed õpivad meilt käitumis- ja suhtlemismustreid, meie kujundame igapäevaselt nende enesehinnangut ning väärtusi.
Olen empaatiline, kannatliku meelega ja väärtustan lastega koosveedetud aega. Tunnen rõõmu väikestest edusammudest, samas püüan ka keerulisematest olukordadest leida alati midagi vajalikku ja õpetlikku.
Tsiteerides inglise poliitik ja kirjanik Joseph Addisoni (1672- 1719) lauset “Naeratused on tegelikult pisiasjad, aga kui neid eluteele laiali puistata, teevad nad mõõtmatult palju head” võiksime me kõik rohkem naeratada. Lapsed naeratavad keskmiselt 400 korda päevas, kuid täiskasvanud kõigest 20 korda.
Täiskasvanutena on meil lastelt palju õppida!